kõik tundub korras...

Ma virisen palju, just oma elu kohapealt. aga kui nüüd mõtlema hakkata siis miks, miks ma teen seda? kas tõesti on mu elu sitem kui neil kellel on mingi elu segav trauma või lastel kes on kaotanud oma vanemad? ei tegelikult ei ole, nende kõrval on mu elu perfektne... miks ma ise ei oska seda hinnata? miks ma ei võiks osata tunda rõõmu sellest, et mulle on antud kaks kätt ja jalga, et ma suudan liikuda ja mul on olemas vanemad?
ma lihtsalt olen tüdinenud...tüdinenud elamast oma igavat ja rutiinset elu.
miks ei võiks olla elu nagu kusagil filmis...
kiiresti suve...