Aga astraalrännak oli midagi sellist, mida ma tahaks ise kogeda.
Ülevaade astraalmaailmast on järgmine:1) Astraalmaailmas näeb asju "kõikidest külgedest", ehk lisaks tavareaalsuses nähtavale "välimusele" on nähtav ka asjade "sisemus" - seetõttu ongi astraalmaailmas nähtut raske kirjeldada, kuna tajutavale reaalsusele lisandub täiendav ruumi mõõde.
2) Astraalmaailmas saab eristada seitset kihti, mida me kirjeldame mõistete "madalam" ja "kõrgem" vahele jäävatena - sisu poolest on tegu ühe ja sama astraalse maailmaga.
3) Astraalmaailmaga seoses on põhiline probleem selles, et teadvus tuleb osata viia reaalselt tasandilt astraal tasandisse - muidu vaid näed, aga ei suuda nähtut mõista.
Kui teadvuse astraali viimise oskus on täielikult omandatud, siis saab ka täielikus ärkvelolekus minna füüsilisest maailmast astraalsesse maailma.
Kui teadvuse üleviimise oskust ei omandata, siis saab astraali minna vaid läbi une või transi.
4) Astraalist tuleb füüsilisse maailma tagasi tulla aeglaselt/ettevaatlikult - muidu võib astraalkeha füüsiliselt kehalt "tagasi põrgata", ning nii võib astraalkeha jääda füüsilise keha külge "väikse nihkega", mis tekitab füüsilises reaalsuses olles ebameeldivus tunnet.
5) Astraali minekut pole vaja "karta" - alati saab tagasi tulla.
----
Seega on minu naiivse ettekujutuse järgi astraali minekuks vaja lahendada 2 olulist punkti:
a) Esimene astraali mineku kogemus, ehk oskus algul "jalga tõstes", ning seejärel "istuli tõustes" oma füüsilisest kehast välja tulla - seejärel aga õppida liuglema toas, kodus, linnas, riigis, Maal ja kõiksuses.
b) Teadvuse astraali üleviimise oskus, et mõistetaks seal toimuvat.
Ühsenõaga, miks astraalis rändamine pole igaühe jaoks sama triviaalne, nagu autoga/jalgrattaga sõitmine?
No comments:
Post a Comment