Jah, mul on viimasel ajal kõigest pohhui. Ma lihtsalt ei oska enam millegist rõõmu tunda. mul on isegi suva kui keegi mind sõimab, sõna otseses mõttes mind ei aja see enam närvi. kunagi ma olin ma kohe tagajalgadel. olen nüüd ema ka suht pikalt aidanud ja tema eest tööl olnud.
Täna pidas Reete sünnat ja ma olin ka kutsutud, aga mul hakkas vahetult ennem seda nii halb olla, süda täiega peksis ja pea oli uimane, nägu ka õhetas. mõtlesin siis, et lähen marsaga koju ja magan nata, aga just siis kui ma olin marsa aja välja vaadanud siis hakkas sadama. siis ma ei viitsinud enam minna ja jäin poodi, sõime seal emaga midagi. hiljem rääkisin veel inimestega facebookis. ajasin siis Gretelti ka taga, ma helistasin talle mingi 20x vist, ja ta ei võtnud vastu, on lohh rsk :) Aga siis istusin seal mingi kella 19.30 ni ja siis tulin koju. kodus luges kasuisa mingit nõmedadt moraali käitumise kohta, et ma ikka ei tohiks nii käituda nagu ma käitun ja, et see ei ole normaalne... mul on jumala pohhui mida sa must arvad. kas se peaks mind kottima mis mu facking kasuisa must arvab?EI aj see ei kotti ka mind.... ma eksisteerin tema jaoks ainult siis kui ma teen midagi valest ja siis kisab ta pool tundi mida ma valesti tegin....
ja pärisisa arvab, et ma usaldan teda missest, et teda ei ole minujaoks juba üle 12 olemas. ta tõesti arvab, et ma olen nii vaimustatud tema olemasolust?
jah ta on mu bioloogiline isa, aga mitte midagi muud. JAH ma ei vihka teda, aga ma ka ei armasta... ma lihtsalt ei suuda.
Triin
